Seinamaal

  Jaanuari alguses tegin oma elu esimese seinamaali:  Lastefondi kontori uude ruumi kolimisel ja selle remontimisel sai kokku lepitud, et maalin seinale Mõmmiku. Ma ei olnud kunagi selliste värvide ning taolise aluspinnaga töötanud, see oli täiesti uudne ja põnev kogemus. Pidin koguaeg kaugemale astuma ja erinevate nurkade alt uurima, ega midagi viltu ei kisu, sest pilt tuli suur ja sein on vertikaalne. Enne alustamist ma kartsin, mis kõik valesti minna võib, aga asjata. Peale guugeldamist ja põhjalikku eeltööd kulges maalimine mõnusasti. Eettevalmistus oli lausa nii põhjalik, et kõiksugu asjad mis vähegi vaja oleks sai kaasa võetud, ka termos kohviga ja Urmas. Poolel teel aga selgus, et unustasin fondi võtme maha. Hetkeks tõmbas see tuure vähemaks, peale võtme järgi käimist olime jälle indu täis. Ühe päevaga ma seda valmis ei jõudnud, esimesel päeval visandasin kujundi seinale ja maalisin Mõmmiku, teisel tegin puu. Algul ei jäänud ma tulemusega päris rahule, eriti just puutüvega, tuli liiga tume. Mõned kohad Mõmmikul on kah kummalised, aga peale väikeseid kohendusi nad üldpilti ei häiri. Oluline on see, et fondikatele ja teistele meeldib.

Kuna õues oli pime ja maali kohal oli täpselt halogeenlamp, oli seda keeruline pildistada,